Sissejuhatuseks
Kuna viimaste aastatega on meil kiiresti populaarsust kogunud fiiderõngitsemine, siis jõudis see lõpuks otsaga ka minuni ja tekitas suhteliselt suure huvi. Kuna ükski tuttav sellega aktiivselt ei tegele, siis ei olnud kelleltki algul midagi küsida, kuid teisalt ei olnud ka kedagi, kes vägisi oma arusaamu peale suruks ning sai rahulikult erinevaid materjale uurida. Nende materjalide ja nüüdseks mõningaste kogemuste põhjal kirjutasin ka järgmistele võimalikele huvilistele väikese ülevaate selle püügiviisi varustusest ja eripäradest. Ma ei pretendeeri siin absoluutsele tõele, pigem on tegu lihtsalt ülevaatega sellest püügiviisist minu pilgu läbi.
Fiiderõnge e. fiidri eeliseks võrreldes teiste õngetüüpidega on võimalus püüda kaugelt ja suhteliselt täpselt samalt kohalt, pidevalt uue söödaga kala püügikohal hoides. Kuna püük toimub kaldast kaugemal, siis on suurem võimalus tabada suuri kalu, kes kalda lähedust pelgavad. Fiider võimaldab püüda rasketes ilmaoludes, näiteks tugeva tuulega, kus korgiõngega püük on väga raske või võimatu.
Kalad
Põhilisteks saagikaladeks fiidriga püügil on põhjas toituvad kalad - särg, latikas, linask, koger, karpkala, jms. See muidugi ei tähenda, et teisi kalu ei õnnestu tabada, kuid põhjas toituvad kalad on siiski esmajärjekorras. Pickeriga püügi puhul, kui püütakse ainult kerge raskusega ja mängitatakse sööta rohkem, on suurem võimalus teisi kalu tabada. Sellest lähtuvalt tasuks ka püügi- ja peibutussööt valida püütavas veekogus põhjas toituvate kalaliikide jaoks.
Ritv
Fiiderõnge ridvad on 10-15 jala (3-4,5 m) pikkused ning jagunevad heiteraskuste järgi 4 klassi: light (test kuni 40 g), medium (test 40-80 g), heavy (test 80-120 g) ning extra heavy (test üle 120 g). Fiiderõnge väiksema venna picker-i ridvad on pikkusega 7-9 jalga (2,1-2,7 m) ning heiteraskusega alla 40 g. Eesti püügioludesse sobib kõige paremini 12-13 jala (3,6-3,9 m) pikkune medium-klassi ritv. Väikestel seisuveekogudel ka light-klassi ritv. Heavy-klassi ridvale on rakendust vast ainult Narva jõel, Pärnu jõel ja Suur-Emajõel, kus on tugev vool ning on õigustatud raskete söödatopside kasutamine.
Feederõnge ritv ja vahetatavate ridvapitside komplekt
Ridvapits
Igal fiiderõngel on kaasas 2 või enam vahetatavat ridvapitsi, mis ongi fiiderõnge puhul võtuindikaatoriks. Ridvapitside jäikust mõõdetakse untsides (1-6 untsi). Mida väiksem on test, seda vähem on vaja jõudu, et seda ridvapitsi painutada. Ridvapits tuleb püügil valida vastavalt veekogule ja ilmaoludele - tuleks valida kõige pehmem pits, mis antud püügioludes on suuteline kala võttu näitama. Kiires voolus püüdes ei ole näiteks kasu rõngasse veetud ridvapitsist, mis rohkem paindesse ei saagi minna. Samuti ei ole mõtet püüda 6-untsise jäiga pitsiga väikeses madalas tiigis. Seisuvees võib tuuletu ilmaga kasutada kõige pehmemaid ridvapitse, tuule ja lainetuse korral natuke jäigemaid. Vooluveest püüdes kasutatakse jäigemaid ridvapitse. Õige ridvapitsi leiab kõige paremini kogemuste põhjal, neid ise läbi proovides.
Rull
Baitrunner funktsiooniga rull
Rulliks sobib põhimõtteliselt suvaline inertsivaba rull. Aga kui on siiski soov kasutada kõige paremat, siis tuleks silmas pidada järgmisi nõudeid: rulli pool peab olema piisavalt suure läbimõõduga - 3000-4000 suurusega (karbipüügil isegi 6000-8000 suurusega), piisavalt kiire ülekandega (5:1 või kiirem) ning soovitavalt baitrunner-süsteemiga. Rull peab kindlasti fikseeruma igas asendis, mitte ainult ühes - muidu ei ole võimalik rakendusele sobivat pinget anda. Rulli pool peab kindlasti olema täidetud ääreni, vajadusel tuleks põhiliini alla kerida jämedat monofiili, mis tuleks ühendada pealiiniga. Kunagi ei tea millal näkkab mõni tõsiselt suur kala, kes põhiliini kõik rullilt maha kerib ning siis leiab veel jõudu sööstuks, millega see puruks rebida. Võib kasutada spetsiaalset backing-liini, aga kõlbab ka tavaline monofiil, peamine on selle venivus ning korralik sõlm pealiiniga ühendamiseks.
Poodides võiks uurida baitrunner- ja match-rulle, need on fiiderõngele kõige paremini sobivad rullitüübid.
Baitrunneri hoob rullil
Baitrunner on rulli funktsioon, mis võimaldab kiirelt pooli (peaaegu) vaba pöörlemise. Sama, aga palju aeglasem variant on keerata rulli sidur täielikult maha. Siduri mahakeeramine ei ole siiski soovitav, kuna see peaks olema eelnevalt paika timmitud vastavalt rakenduse tugevusele ning pärast oleks seda vaja jälle uuesti timmida. Baitrunnerit on vaja, kui on soov vahepeal ridvast eemale minna. Kui siis juhtub mõni suuremat sorti kala võtma ning pool ei pöörle piisavalt vabalt, võib tugev kala ridva ka tugedelt maha tõmmata ja ära vedada. Samuti on see kasulik suurema kala näkkamise puhul, kui on vaja kala sööstudele piisavalt kiiresti nööri järgi anda.
Õngenöör
Klassikaline küsimus - kas nöör või monofiil? Fiidri puhul on kindlasti parem peenike nöör, kuna nööril ei ole venivust ning kõik võtud kanduvad hästi ridvapitsile. Nööril on ka suur eelis jõest püüdes, kuna nööril on väiksem diameeter kui sama tõmbetugevusega monofiilil. Lisaks "lõikab" nöör vett paremini ja seega avaldab vool rakendusele vähem survet. Karpkalu püüdes kasutatakse jämedamaid nööre, kuid teisi kalu püüdes võiks nööri diameeter jääda vahemikku 0,08-0,12 mm. Nööril on ka omad puudused: venimise puudumise tõttu ei aita nöör kala väsitamisel kaasa ning hõõrdumisel kulub nöör kordi kiiremini kui monofiil. 
Nöörist pealiini puudujääkide kompenseerimiseks kasutatakse fiiderõngel shock leader-it.Shock leader on ridvast 2-3 korda pikem, kõrge vigastustaluvusega ning hea venivusega monofiilist või fluorsüsinikust 0,2-0,3 mm diameetriga liin. Shock leader tuleb pealiinile siduda sõlmega, mis takistab võimalikult vähe liini libisemist läbi ridvarõngaste. Sobilikud sõlmed on näiteks Albright'i sõlm ja Mahin'i sõlm. Heitel võtab shock leader algkiirusest saadava koormuse enda kanda ning kala väsitamisel aitab selle venivus summutada kala sööste.
Lips
Olenemata pealiini materjalist peaks lipsumaterjaliks siiski jääma monofiil või fluorsüsinik. Lipsutamiili diameetriks on tavaliselt 0,12-0,16 mm. Olenevalt püügikaladest ja enda sisemisest kindlusest võib lipsu diameeter varieeruda. Lipsu pikkus jääb üldjuhul vahemikku 40-70 cm. Vahel kasutatakse ka ülipikki (1-2 m) lipse ning ka väga lühikesi (~20 cm). Lipsu pikkust võib püügi käigus korrigeerida - kui kala jõuab sööda liiga sügavale kugistada, on ilmselgelt tegu liiga pika lipsuga. Ning vastupidi, kui kala ei kipu otsa jääma ning on palju valevõtte, siis on tavaliselt süüdi liiga lühike lips. Õige lipsupikkuse puhul on kalad haagitud mokast.
Lipsu sassimineku vastu on soovitav kasutada lipsu osalist põimimist - seotakse lipsutamiilile konks, jäetakse soovitud pikkusega lips ning tehakse teise otsa aas (surgeon's loop või drop loop, vms). Nüüd ei lõigata aasa juurest tamiili katki, vaid keerutatakse aasa juurest alates kaks liini omavahel, et tekiks 10-15 cm pikkune põimik ning tehakse selle lõppu sõlm, et põimik lahti ei keerduks. Põimikut on lihtne teha, hoides üht liini ühes ja teist liini teises käes ning pöidla ja nimetissõrme vahel neid vastassuundades rullides. Sellised osaliselt põimitud lipsud ei lähe nii kergesti sassi, kui tavalised ühekordsed lipsud ning sassimineku korral on neid palju lihtsam harutada. Lipsude hoidmiseks on mugav kasutada lipsutaskut, kus on eelnevalt valmis seotud lipsud ning lipsu purunemise puhul saab sealt kohe võtta sama pikkuse ja jämedusega lipsu.
Konks
Kõikide õngitsemisviiside juures on rusikareegel, et konks valitakse vastavalt sööda suurusele. Kärbsetõukude või sääsevastsetega püügil mitte suurem kui nr 18-20, 2-4 maisiteraga püügil piisab nr 14-16 konksust, ussiga püüdmisel võiks olla säärekidadega nr 12-14 konks. Neid suurusi ei tule siiski piinlikult järgida - kõik ussid ega kõik maisiterad ei ole sama suurusega. Tuleb proovida, kas sööt mahub konksule ning jääb konksul ka veel kala jaoks ruumi, kida peab olema vaba, et kala ära haakida. Kui konks on otsast otsani sööta täis topitud, siis ei ole võimalik kalal kuidagi end sinna kida külge ära mahutada ja haakides tuleb konks lihtsalt kala suust välja. Seda, et konks on liiga väike, ei ole mõtet karta - täiesti vabalt püütakse nr 20 konksuga mitmekiloseid latikaid ja karpe. Pigem hirmutab kala just suur konks.
Konks ei tohiks olla liiga peenikesest traadist, fiiderõngitsemisel takerdub konks sageli põhja ja taimedesse ning liiga peenikesed konksud lähevad kähku sirgeks. Samas, kui on piisavalt palju lipse valmis seotud, siis ei ole see probleemiks, lipsu vahetus ei võta kaua aega.
Konks peab olema terav. Kui oled päev otsa sama konksuga püüdnud, ära pane seda õhtul karpi või lipsutaskusse tagasi, see on veekogu põhja mööda lohisemisest juba piisavalt nüriks kulunud, viska see parem ära. Ei ole ka mõtet konkse ise luisuga teritada, keemilise teritusega võrdset teravust niikuinii ei saavuta. Konksud kuuluvad kulumaterjalide hulka, nad ei ole igavesed. Konksu teravust võid kontrollida näiteks sõrmeküünel, erilist survet avaldamata peaks konks jätma küünele kriimu.
Söödatopsid
Söödatops tuleb valida sobiva kuju, suuruse ja raskusega vastavalt veekogule ning mõnikord ka püütavale kalale. Kui valida liiga raske söödatops, kaotab rakendus osa oma tundlikkusest. Kui valida liiga kerge söödatops, siis võib see hakata peale tühjenemist allavoolu või põhjakallaku peal veerema ning veab ka konksu söödetud kohalt ära. Arvestada tuleb kindlasti ka oma ridva andmetega, 150-grammist söödatopsi on võimatu light-klassi ridvaga täpselt heita, samuti ei ole üldse meeldiv extra heavyridvaga 30 grammi raskust söödatopsi heita.
Jõest püügil on soovitav kasutada prisma või risttahuka kujuga söödatopse, kuna need ei hakka nii lihtsalt jõepõhjas veerema. Kaal peab söödatopsil olema selline, et see ületaks voolu tugevusest tuleneva pinge, ning tops püsiks samas kohas. Sobiv kaal tuleb välja selgitada katseliselt, olenevalt püügisügavusest ja voolukiirusest. Selleks tuleb tühi söödatops valitud püügikohale heita ja jälgida, mis edasi juhtub. Kui vool selle ära viib, siis tuleb nii kaua järjest raskemate topsidega edasi proovida kuni jõutakse järjega nii raske topsini, mis põhjas enam-vähem paigal püsib. Selline söödatops püsib söödaga täidetuna juba väga kindlalt paigal. Kui mingil hetkel hakkab rakendus vaikselt kohalt nihkuma, siis on järelikult tops tühjaks saanud ning on paras aeg see jälle söödaga täita.
Swimfeeder söödatopsid
Swimfeeder-i puhul on tegu kas suletud või avatud otstega plastmassist söödatopsiga. Suletud otstega söödatopsi pannakse tavaliselt elussööt, näiteks kärbsetõugud. Topsi tühjenemine toimub sel juhul sööda enda initsiatiivil. Avatud otstega topsi puhul surutakse topsiotsa peibutussöödast punn, täidetakse tops kärbsetõukude, ussijuppide, maisi või misiganes püügisöödaga ning suletakse ka teine ots peibutussöödast punniga. Sellisel viisil täidetud söödatopsiga püüdes on tulemus oluliselt parem, kui topsi täiteks ainult peibutussööta kasutades. Kiires voolus kasutatakse ka peibutussöödaga täidetud suletud otstega söödatopse, mis ei jookse nii ruttu tühjaks kui avatud otstega söödatopsid.
Method feeder söödatopsid
Method feeder-i puhul on tegu raskustatud raami või korviga, mille ümber mätsitakse söödapall. Korvi küljes võib olla ka lipsu kinnitamise jaoks spetsiaalne kumm, mis aitab summutada kala sööste. Üldjuhul surutakse palli sisse ka söödastatud konks, või siis kasutatakse lühikest lipsu, et konks söödapallile võimalikult lähedal hoida. Method feeder-it kasutatakse põhiliselt karpkala püügil - eesmärgiks on panna karpkala suurema söödakoguse vastu huvi tundma. Kuna karp on suur kala, siis ei pruugi põhjas lebav õhuke söödavaip temas isu tekitada, sest selle toiteväärtus ei ole seda tuhnimist väärt.
Avatud otstega söödatopsid
Need on meil kõige levinumad söödatopsid, mis täidetakse peibutussöödaga või peibutussööda ja elusööda seguga. Sobivad enamiku lepiskala püüdmiseks, nii voolu- kui seisuvees. Kuju ja kaal tuleks valida vastavalt püügioludele.
Söödatopsi lisad
Kiires voolus ei pruugi vahel ka raskemad söödatopsid paigal seista vaid hakkavad allavoolu rulluma. Selle vastu on soovitav söödatopsile lisada traadist "tundlad", mis hoiavad harali nagu putukate tundlad ning ei lase söödatopsil nii lihtsalt veerema hakata. Tundlad võib valmistada ka kohapeal paarist traadijupist ning need tinaraskuse ja söödatopsi vahele kinnitada või siis mingil muul moel söödatopsi külge siduda.
"Surnud lehm" ("dead cow") on tinast lisaraskus söödatopsile. Tegu on selili või külili lebavat looma meenutava ristküliku kujulise tinatükiga, mille otstes on "jalad" ehk kinnitused, mille abil saab seda raskust kinnitada söödatopsis olevatesse aukudesse. Selliseid abivahendeid kasutatakse söödatopsile raskuse lisamiseks juhul, kui näiteks voolukiirus muutub või on soov pikemaid heiteid teha, kuid ei ole soovi suuremat (mis on üldjuhul raskem) söödatopsi kasutada. Kahjuks ei ole vastavaid abivahendeid meie kaubandusvõrgus müügil näinud.
''Surnud lehm''
Söödatopsi rakendused
Söödatopsi ning lipsu rakendamiseks on erinevaid võimalusi. Allpool on kirjeldatud enim levinud rakendusi. Milline neist valida? See, millesse endal kõige rohkem usku on. Isiklikult mulle meeldivad aas-rakendused - sümmeetriline ja asümmeetriline aas, kuna võimaluse korral kasutan ma alati monofiilist shock leader-it ning aas-rakendused tehakse samuti monofiilist. Seega saan ma aas-rakenduse kiirelt juba rullil olevast shock leader-ist siduda. Kui kasutada ainult nööri, siis on väga hea näiteks Gardneri rakendus. Kui rakendus kipub palju sassi minema, tuleks proovida teisi rakendusi ning kasutada sellist, mis antud veekogus koguaeg sassi ei lähe.
Libisev söödatops ja keerdumisvastane toruke
Libisev söödatops
Keerdumisvastane toruke
Kõige lihtsam rakendus - söödatops pannakse aasapidi või landilõksu kasutades pealiinile ning selle liikumispiirkond piiratakse stopperitega. Sellise rakenduse miinuseks on sagedased sassiminekud ning vähene tundlikkus.
Keerdumisvastane toruke aitab vähendada lipsu sassiminekuid ja seda on samuti väga lihtne ja mugav kasutada. Kuid ka selle rakenduse miinuseks on halb tundlikkus - võtud ei kajastu ridvapitsil nii hästi kui näiteks aas-rakenduste või paternosteri puhul. Torukese rakendamisel tuleb meeles pidada, et torukese pikem õlg jääks kindlasti lipsu poole. Sobib kasutamiseks nii monofiilist kui ka nöörist liinil.
Sümmeetriline- ja asümmeetriline aas
Sümmeetriline aas (kliki, et näha suuremalt)
.Asümmeetriline aas (kliki, et näha suuremalt)
Sümmeetriline aas on üks lihtsamaid ning vähem sassiminevaid söödatopsi rakendusi. Rakenduse tegemiseks on soovitav kasutada 0,25-0,27 mm jämedust jäika monofiili. See rakendus sobib kasutamiseks seisuvees.
Asümmeetriline aas on peaaegu samasugune rakendus nagu sümmeetriline aas, selle vahega, et aasa söödatopsi üks lõim on teisest lõimest ~10 cm pikem. Rakenduse tegemiseks on soovitav kasutada 0,25-0,27 mm jämedust võimalikult jäika monofiili. See rakendus on väga tundlik, ükskõik mis suunas kala ka ei sikutaks, kajastub võtt kohe ka ridvapitsil. Selline rakendus sobib väga hästi kasutamiseks vooluvees, kus sümmeetriline aas ei sobi. Kuid ei ole ka ühtki põhjust miks mitte kasutada seda rakendust seisuvees.
Paternoster
Paternoster on põhimõtteliselt lipsu otsa rakendatud söödatops või raskus. Kasutatakse nii pealiini otsa seotud söödakorvi, kui ka pealiinile lipsust ülespoole rakendatuna.
Paternoster (kliki, et näha suuremalt)
Paternoster (kliki, et näha suuremalt)
Gardneri rakendus
Gardner'i rakendus (kliki, et näha suuremalt)
Steve Gardneri poolt kirjeldatud rakendus on üks paternosteri erivariant, kus söödakorv või raskus on kinnitatud lipsust ülevalpool asuvale aasale. Rakenduse tegemiseks on soovitav kasutada nööri või pehmet monofiili.
Gardneri rakendus on väga hea tundlikkusega ja ei lähe sagedasti sassi. See sobib väga hästi kasutamiseks vooluvees ning veekogus, kus põhjas on paks mudakord, kivid või taimepuhmad: söödakorv vajub taimede vahele, kuid lips ning pealiin jäävad taimede peale, säilitades vajaliku rakenduse tundlikkuse.
Ridvatoed
Banaanikujuline ridvatugi
Ridvatugedest ei pääse fiidripüügil ei üle ega ümber. Ritva käes hoides ei suuda seda väga kaua paigal hoida, ikka kipub ta liikuma ühele või teisele poole, üles või alla. Sedasi jääb enamus võtte nägemata. Tuleb kasutada ridvatugesid. Seisuvees sobivad kõige paremini laiad banaanikujulised ridvatoed, et haakimiseks ei peaks ritva kõigepealt hargilt üles tõstma ja siis alles haakima, vaid saaks kohe liiniga samas suunas haakida.
Samuti on väga head laiad hambulised ridvatoed, millega on lihtne ridvapits sobivasse pingesse seada - keritakse liin pingule ja siis vajalikku pinge saamiseks tõstetakse ritv sobivasse hambasse.
Hambuline ridvatugi
Seisuvees on soovitav ridvapitsi hoida võimalikult veepinna lähedal, et tuul ridvapitsile ja liinile võimalikult vähe mõju avaldaks. Seega tuleks ridvatoed sättida veepinna lähedale. Vooluvees võib kasutada tavalisi V-kujulisi ridvatugesid, kuna ritva tuleb vooluvees hoida võimalikult püstises asendis, et võimalikult vähe liini voolu mõjutada jääks.
Toed peaks kindlasti olema teleskoopvarrega, et oleks võimalik neid alati vajalikule kõrgusele reguleerida. Esimeste ridvatugede pead võiks olla ka horisontaalsuunas reguleeritavad, siis saab neid tugesid paigutada ka kallakule. Esimese toe keskel süvendi allosas võiks olla ka pilu nööri jaoks, et nöör ei saeks ridvatuge ega kulutaks ennast läbi. Kui püük on juba täies hoos, ei ole mõtet tagumist ridvatuge kasutada, pigem hoida ridva tagumist osa koguaeg käes või toetada see põlvedele.
Kahv
Ilma kahvata ei ole mõtet fiidriga püüdma minnagi. Kuna fiiderõngel kasutatakse peenikesi lipse, siis ei ole soovitav kala väga kalda lähedale tuua ega otse välja tõsta. Mida lähemal kaldale, seda suurem on võimalus, et kala teeb veel selle viimase kõige tugevama sööstu ja läheb koos rakendusega. Seepärast peaks kahv olema kindlasti pika varrega, nii on lihtsam kala juba kaldast veidi eemal kahva ajada. Iga 150-st grammist suurem kala tuleks kindlasti välja võtta kahvaga, isegi kui lips võimaldab rohkemat. Pikad kahvavarred on kas teleskoop- või stekkerühendustega. Parem on stekkerühendustega kahvavars, aga see on ka kallim.Muu mugavusvarustus
Fiidripüük on aktiivne püügiviis - pidevalt on vaja ritv asetada tugedele, haarata see kohe uuesti ja haakida, täita maas olevast ämbrist söödatopsi, loputada käsi, jne. Püsti seistes sedasi kaua ei kooguta, mugavam on püüda istudes. Kivi või känd ei asenda samuti korralikku tooli. Mugav tool on fiidripüügil küllaltki oluline komponent.Soovitav on peale söödatopsi täitmist käed puhtaks loputada, et ei määriks rulli söödapuruga, mis võib selle tööd häirida. Samuti on endal parem tunne, kui ei ole kõik riided ja püügivahendid koguaeg kalalimased, mullased või söödapurused. Piisab väikesest ämbrist, kus peale söödatopsi täitmist käsi läbi loputada ja siis rätikusse pühkida.
Mugavusvarustusse kuulub ka konksuirrutaja. Ikka võib juhtuda, et mõni eriti ahne kala kugistab konksu kiirelt sügavale või ei kandu võtud piisavalt hästi ridvapitsile ja jõuavad ka aeglased mäletsejad konksu omale makku ajada. Selle kättesaamiseks on väga mugav abivahend konksuirrutaja. Mõningaid irrutajaid sisaldavad teises otsas nõela, sellega on mugav liini seest sõlmi lahti harutada. Tegelikult meeldib mulle hoopis rohkem nimetus konksuurgitser :)Märgisrakendus
Vahetatavate sabadega märgisujuk
Et mõõta veekogu sügavust ja teha kindlaks põhjareljeef või märgistada söötmiskoht, kasutatakse märgisrakendust. Märgisrakendus koosneb nööri otsa kinnitatud suurest, hästi nähtavast, 20-30 g tõstejõuga ujukist ning sellest ülevalpool asuvast libisevast raskusest, mis peaks olema umbes 20 g raskem, kui on ujuki tõstevõime. Märgisrakenduse puhul peaks kasutama monofiili, kuna nöör ei pruugi piisavalt hästi läbi raskuse aasa libiseda. Kui ridval kasutatakse nööri, peaks märgisrakenduse kasutamiseks olema nöörile seotud monofiilist shock leader, mis on pikem, kui veekogu sügavus mõõtmiskohas. Nööri eeliseks on parem põhjatunnetus, seega ongi parim variant nöör koos shock leader-iga.
Märgisrakenduse jaoks võiks olla eraldi õng. Selleks kõlbab ka kõige odavam ritv mõne vana rulliga. Rullist 50 cm kõrgemale tuleks teha märgis, näiteks kriips markeriga või teibiriba ümber ridva. Sügavuse mõõtmine käib nii: heidetakse märgisrakendus soovitud kohta, oodatakse, kuni see on põhja vajunud (1); antakse rullilt liini järgi, tõmmates liini rullist märgiseni (2); jätkatakse liini järgiandmist, kuni veepinnale ilmub märgisujuk (3); liites järgi andmise korrad, saabki teada veekogu sügavuse antud punktis.Nüüd võib järgi antud liini uuesti rullile kerida ning põhjas lebavat raskust natuke lähemale tõmmata, samal ajal "kuulates" ja proovides aru saada, mis tüüpi põhjaga on tegu: kas koliseb raskus vastu kive või libiseb läbi muda, takerdub taimedesse või haakub okstesse. Mõne meetri pärast võiks korrata sügavuse mõõtmist, et saada rohkem aimu üldisest põhjareljeefist.
Söötmiskoha märgistamiseks heidetakse märgisrakendus soovitud püügikohta ning antakse liini järgi, kuni veepinnale ilmub märgisujuk. Nüüd on juba lihtne ujukit orientiirina kasutades kas ragulka, söödaraketi või söödatopsiga antud koht sisse sööta. Kui märgisrakendus on heidetud sisse eemalt ja selle liin püüki segama ei jää, siis võib see püügiajaks sinna jäädagi - nii on ka püügil täpne visuaalne orientiir olemas.
Peibutussööt
Kuigi on olemas ka spetsiaalsed fiiderõngitsemise jaoks ette nähtud peibutussöödad (söödapakil on see kirjas), kõlbab väga hästi ka match- või lihtkäsiõngega püügi jaoks mõeldud peibutussööt. Peibutussööt peaks ideaalis lagunema peale seda, kui söödatops on jõudnud veekogu põhjale. Ülejäänud reeglid on samad nagu ka teiste õngitsemisviiside peibutussöötade puhul - seisuvees kiiremini lagunev, vooluvees kleepjam, lõhnad vastavalt püütavale kalale, temperatuurile jne. Kindlasti ei tohiks söödatopsi jõuga sööta täis suruda, nii et sealt teragi ei pudeneks - kui kaua sa ikka söökla ukse taga passid, kui kõht koriseb, aga süüa ei anta, lõpuks lähed ju teise söögikohta.Peibutussööt peaks kindlasti sisaldama püügil kasutatavat sööta - kärbsetõuku, maisi, ussijuppe - sama, millega kavatseme hakata püüdma. Konservmaisiga püügi puhul on soovitav peibutussööta niisutada konservmaisi vedelikuga ning kui sellest vedelikust jääb väheseks, siis alles lisada püütavast veekogust vett. Söödasegu tuleb valmis segada ja niisutada ning siis mõneks ajaks seisma jätta, et kõik komponendid jõuaks vedelikku endasse imada, ning 10-15 minuti pärast lisada veel natuke vedelikku, et peibutussööt sobiva konsistentsi saavutaks. Vastasel juhul muutub algul sobiva konsistentsiga tundunud sööt natukese aja pärast liiga kuivaks ning ei püsi enam hästi söödatopsis ja laguneb enne veekogu põhja jõudmist.
Söödarakett
Esmane söötmine on mugav teha söödaraketi abil, edasine juba söödatopsiga. Enne püüdma hakkamist tuleks järgi uurida, kui kiiresti sööt topsis laguneb. Selleks täitke tops ning visake kaldalähedale madalasse vette, kus on võimalik seda jälgida ning mõõtke aega, kui kiiresti tops tühjaks saab. Sellest ajast lähtuvalt tuleks püügil söödatopsi uuesti täita. Kui on juba mitu tundi püütud, koguaeg topsi täidetud, kalad söödale kogunenud, võtab väga hästi, siis võib vahetada söödatopsi tinaraskuse vastu, see hirmutab sisseheites kalu vähem, ning eelneva söötmisega kogunenud söödavaip hoiab kalu juba niigi paigal. Neile loorberitele ei tohiks siiski täiesti puhkama jääda, mõne aja pärast tuleks jälle sööta lisaks visata.
Peibutussööda kogus tuleks kohe valmis segada, et ei peaks hiljem keset kõige magusamat püüki seda uuesti tegema. Kogus on laias laastus ennustatav: esmane söötmine umbes pool kilo sööta ning püügi ajal kulub umbes pool kilo sööta tunnis.
Õngitsemissööt
Söödaks sobib põhimõtteliselt igasugune õngitsemissööt. Soovitavalt siiski selline, mis paremini konksul püsib, sest väiksemagi võtu peale uue saiakuuli veeretamine muutub peagi väga tüütuks. Palju lihtsam on kasutada kärbsetõuke, usse, maisi, herneid, tangu, vms. Soovitav on kasutada kombineeritud sööta, näiteks kärbsetõuk ja sääsevastsed, kärbsetõuk ja mais, uss ja mais, jne. Kalale ei pruugi üks neist söötadest ahvatlevana tunduda, kuid võimalik, et just teisele ei suuda ta kuidagi vastu panna. Üldjuhul toimib paremini loomne sööt, kuid on ka päevi, kus maagiliseks söödaks on näiteks mannavenis (манная болтушка).
Soovitav on võtta õngitsemissööta peibutussöödaämbrist, kuna see on juba jõudnud imeda endasse peibutussööda lõhna, ning kala võtab sellist sööta palju julgemalt, kui peibutussöödast kindlalt eristuva lõhnaga sööta.
Püügikoha fikseerimine
Püügiks soovitud koht valitud, tuleks see kõigepealt sisse sööta. Kui söödaraketti või suurt, ainult söötmiseks mõeldud topsi ei ole, on lihtsaim viis võtta lips ära ning heita püügikohale 10-20 topsitäit sööta (umbes 3-4 tennisepalli jagu on piisav kogus). Et sööt satuks alati samale alale, tuleb valida mõni orientiir, fikseerida heitekaugus ning kõik heited sooritada selle orientiiri suunas. Kõige kindlam on kasutada märgisrakendust ning sööta märgisujuki piirkond sisse. Kui märgisrakendust ei ole, siis tuleb valida vastaskaldal või vees olev orientiir - maja, puu, põõsas, kõrkjatutt, vms. mille suunas tuleks kõik heited võimalikult täpselt teha.
Ühe heitekauguse fikseerimise viisina võib kasutada rullil olevat heitepikkuse piirajat. Sooritad esimese heite, ootad kuni tops on põhja vajunud, kinnitad liini piiraja taha ning võid kindel olla, et järgmise samas suunas tehtud heite ajal satub söödatops samasse kohta.Kui vähegi võimalik, tuleks seda heitepikkuse fikseerimise viisi vältida ning kasutada mõnd teist viisi, kuna suur kala võib kohe esimese sööstuga nööri puruks rebida, kui see on piiraja taga kinni. Samuti kulub piiraja taga olev nöör kiirest läbi.
Liinimarker
Teiseks võimaluseks on nööri märgistamine kas stoppersõlme või spetsiaalse liinimarkeriga. Sel juhul heidetakse tops üle söödetud koha ning keritakse liini sisse kuni markeeritud koha või stoppersõlmeni (vahel tehakse ka 2 stoppersõlme, meetriste vahedega, just selleks, et lihtsamini markeeritud kohta tähele panna). Markeri kasutamisel tuleb märgiseid umbes iga 40 heite järel värskendada, kuna need kuluvad maha. Liini markeerimine on parim viis heitepikkuse fikseerimiseks, selle puhul ei jää liini mahakerimist miski takistama.
Üks puudus markeril siiski on - öise püügi ajal ei ole markeeritud kohti nii hästi näha kui päeval. Öösel peaks kasutama kas heitepiirajat või järgmisena kirjeldatavat kummirõnga varianti.
Kolmandaks viisiks on kummirõnga kasutamine piirajana. Peale esimest heidet keritakse poolile peenest kummist rõngas, mis jääb takistama liini edasist mahakerimist ning heitepikkuse piiraja taha pannakse mitte liin, vaid see kummirõngas. Sel juhul saab suur kala oma tugeva sööstuga katki rebida ainult kummirõnga, ning pealiin jääb terveks.
Kui heitekaugus on fikseeritud, võiks selle pikkuse ka kaldal ära mõõta. Seda siis juhuks, kui mingil põhjusel juhtub pealiin katkema, kuid soov on mitu tundi söödetud kohalt edasi püüda. Mõõtmiseks võib lüüa kaldale 2 tokki, mille vaheline kaugus on võrdne heitepikkusega või kerida liin hasplile ja lugeda ära mitu keerdu hasplile mahtus. Liini katkemise korral on selle järgi lihtne täpselt sama pikkus uuesti liinile märkida. Kui heitetäpsus on hea, siis võib kindel olla, et söödatops satub alati samale alale ning kui kala vähegi huvi tunneb selle sööda vastu, siis on su õngekonks sellele väga lähedal ja võimalus suur, et kala konksu koos söödaga alla kugistab.
Heitmine
Enne heitmist tuleb alati kontrollida, et liin ei ole keerdunud ümber otsarõnga. Kui on, ja te ei parandanud seda viga, siis lõppeb see heide suure tõenäosusega kas liini katkemise või ridvapitsi murdumisega. Kindlasti tuleb silmas pidada, et heited oleks sujuvamad ja pehmemad kui näiteks spinningu puhul. Mitte mingil juhul ei tohi söödatopsile anda suurt algkiirendust, sest see lõppeb kas söödatopsi sisu puistamisega kaldale või siis halvemal juhul söödatopsi vabatehnikas maandumisega kaugemal veekogus. Kui need eelmised kaks varianti parasjagu ei juhtunud, siis jääb veel väga suur võimalus rakendus ja lips sassi ajada.
Heitepiiraja kasutamisel tuleks peale söödakorvi lendu saatmist hoida ritva vertikaalselt ning langetada heite suunas, kui söödakorv on kõik vaba liini maha kerinud. Ritv toimib sel juhul amortisaatorina, et söödakorv ei tühjeneks järsu pidurduse peale või ei rebiks pealiini katki.
Kui söödatops on põhja vajunud, tuleb pealiin rahulikult pingule vedada, lõdva liini puhul ei kajastu võtud ridvapitsil. Seisuvees on soovitav peale liini pingule tõmbamist ning arvestuslikku sööda lagunemist tõmmata rakendust lipsu pikkuse jagu edasi, et konks jääks söödatopsist välja vajunud sööda keskele.
Kala võtu tuvastamine
Kala võttu näeb fiiderõnge puhul ridvapitsilt. Ritva püügile asetades tuleb ridvapits jätta kerge (30-50 kraadise) painde alla, et oleks näha nii kalamehe poole liikuva (ridvapits läheb sirgu) kui ka kalamehest eemale liikuva kala (ridvapits läheb veel rohkem paindesse) võtud. Iga ridvapitsi liigutuse peale ei ole siiski vaja kohe haakida, tuleb õppida eristama kalade võtte "valevõttudest". Valevõttude hulka kuuluvad põhiliselt tuule, lainete ja veetaimede mõju ning ujuva sodi või kalade poolt liini riivamine. Valevõttude peale ei tohi kohe söödatopsi püügipaigalt ära rebida.
Veekogudes, kus on vähke, ilmneb loomse söödaga õngitsedes samuti palju valevõtte - tundub küll kindel kala võtt olevat, kuid otsas pole midagi. Siis tasuks proovida vahetada sööt taimse vastu ja kui seejärel need "kindlad" võtud kaovad, võib valevõtud vähkide kaela ajada.
Haakimiseks ei pea ilmtingimata tegema 5-meetrise amplituudiga tõmmet, mille tugevus suudaks kalal pea otsast rebida. Piisab, kui natuke energilisemalt ritv toe pealt üles tõsta ja kuna nöör ei veni, siis piisab sellest täielikult, et kala konksuotsa haakida.
Püüginipid
Koht sisse söödetud, konks söödastatud, rakendus heidetud peibutussöödaga kohale. Kuidas ritv paigutada? Seisuvees tuleks ridvaots paigutada veepinna lähedale, et nöör oleks võimalikult pikalt vee all, et tuul ei mõjutaks liini ja ridvapitsi. Ritv peaks olema 90-kraadise nurga all liiniga. Vooluvees vastupidi, kuna vool on põhiline mõjutaja, siis tuleb ridvaots võimalikult püsti ajada, et võimalikult vähe nööri voolu mõju all oleks. Mõlemal juhul tuleb pingutada nööri piisavalt, et ridvapits oleks 45-kraadise paindega. Sel juhul on näha nii eemalduva kui kalamehe poole suunduva kala võtud.
Seisuvees püüdes, kui ridvaots on madalal, on soovitav panna ridvapitsi taha taustaks tumedat värvi sirm, selle taustal on väikseimgi ridvapitsi liigutus hästi näha, ei sega kõrkjate liikumine ega lained ning isegi kõige õrnemad võtud ei jää märkamata.
Kui kala ei hakka kohe võtma, ei tohi loobuda ning tuleks jätkata regulaarselt söödatopsi täitmist iga 3-5 minuti tagant. Kui tõesti on juba üle tunni samasse kohta söödatopsi heidetud ning ühtki võtmist ei ole järgnenud, siis oleks küll otstarbekas kohta vahetada.
Meeles tuleks pidada, et üldjuhul saabuvad kõigepealt kohale väiksemad kalad. Kui aga mingi hetk jääb väikeste kalade võtmine katki, siis on põhjust kahtlustada, et saabusid suuremad kalad, kes väiksemad eemale peletasid ning nüüd on lootust ka suuremaid tabada. Igal juhul tuleb jätkata regulaarset söödatopsi täitmist, et kaladel huvi säiliks ning nad püügikohalt ei lahkuks. Lõpuks võivad järgneda väga kiired ja tugevad võtud järjepanu, kuna kalu on palju püügikohal ning sööda pärast läheb võitluseks (ülelöömiseks)
